Neljapäevane töönädal: 32 tundi või neli pikka päeva

Neljapäevane töönädal võib parandada töötajate heaolu, kui nädalane tööaeg päriselt väheneb ja palk säilib. 4 Day Week Globali kirjeldatud 32 tunni mudel tähendab nelja kaheksatunnist tööpäeva. Kui senine täistööaeg jaotatakse lihtsalt neljale pikemale päevale, töötundide arv ei vähene. Lühendatud tööaja katses nähtud heaolu paranemist ei saa seetõttu üle kanda pikkade tööpäevadega graafikule.

Ka vastus küsimusele, kas töövõime paraneb, sõltub mõõdikust. Inimene võib tunda end vähem kurnatuna ja hinnata oma suutlikkust paremaks, kuid need hinnangud ei näita iseenesest, kui palju või kui kvaliteetset tööd valmis sai. Heaolu, tervist ja töö väljundit tuleb vaadata eraldi.

Milline tööaeg tegelikult muutub?

Vähendatud tööaja mudelis saab töötaja sama palga eest vähem töötunde. Mudeli eesmärk on säilitada töö väljund parema ajakasutuse ja töökorralduse abil, kuid eesmärk ei võrdu igas töökohas mõõdetud tulemusega. Otsustav on tegelikult töötatud aeg: lühemaks kirjutatud graafik ei anna lisapuhkust, kui ülesanded tehakse hiljem ületundidega ära.

Ühine vaba reede ei ole selle korralduse vältimatu osa. Teeninduses võivad inimeste vabad päevad vahelduda, et asutus jääks avatuks. Töötaja heaolu hinnates on seega olulisem tema enda koormus ja puhkeaeg kui see, kas töökoht on mõnel kindlal nädalapäeval suletud.

Kokkusurutud graafik muudab midagi muud: töötaja käib kohal vähemal arvul päevadel, kuid teeb neil päevadel rohkem tunde. Nii võib järjestikune vaba aeg pikeneda ja töölesõite olla vähem, samal ajal kui iga tööpäev muutub pikemaks. Need võimalikud eelised ja koormused tekivad ilma nädalast töötundide arvu vähendamata.

Mida näitas vähendatud tööaja katse?

Ajakirjas Nature Human Behaviour avaldatud kuuekuulises uuringus võrreldi 2896 töötaja andmeid 141 organisatsioonis enne ja pärast palgakärbeta tööaja vähendamist ning 12 kontrollorganisatsiooni tulemustega. Katses osalenutel vähenes läbipõlemine ning paranesid tööga rahulolu, vaimse tervise ja füüsilise tervise näitajad. Kontrollorganisatsioonides samasugust muutuste mustrit ei nähtud.

Osalenud organisatsioonid korraldasid enne katset tööd ümber, et parandada koostööd ja ajakasutust. Tulemus kirjeldab seega tööaja lühendamist koos selle ettevalmistusega. Uuring ei eralda täpselt, kui suure osa heaolu paranemisest andis lisandunud vaba aeg ja kui suure osa muutunud töökorraldus.

Tegelik töötundide vähenemine aitas tulemust täpsustada. Nii organisatsiooni kui ka inimese tasandil seostus tundide vähenemine parema heaoluga; suurem individuaalne ajavõit seostus suurema paranemisega, kuid organisatsiooni tasandil sama lisaseost ei ilmnenud. See eristus loeb, sest ühe töökoha ühine graafik ei pruugi kirjeldada iga töötaja tegelikku koormust.

Uuringu kontrollorganisatsioonid annavad võrdluspunkti sama aja jooksul toimunud muutustele. Katse hõlmas siiski selles osalenud töökohti mitmes riigis, mitte Eesti töökohtade esinduslikku valimit. Selle tulemused on kõige asjakohasemad olukorras, kus palk säilib, töötunnid ka tegelikult vähenevad ja töö korraldatakse lühema aja jaoks ümber.

Mida teatakse neljast pikast päevast?

Kokkusurutud töönädala 20 pikiuuringu ülevaade käsitleb muu hulgas nelja kümnetunnise päevaga 40-tunnist nädalat; kümnetunniseid vahetusi uuris üksikasjalikult vaid kaks tööd. Ülevaates leidus nii soodsaid kui ka ebasoodsaid tervise ja tööga seotud tulemusi. Enamikus kaasatud uuringutes ei olnud vähemalt mõne mõõdetud näitaja muutus statistiliselt selge.

Kokkusurutud graafik seostus ülevaates suurema rahuloluga vahetuste korraldusega, kuid ka sagedasema haiguspuhkusega. Võrdluses tavapärase päevatööga olid tervisetulemused valdavalt ebasoodsad. Kui pikemaid vahetusi võrreldi teiste vahetusgraafikutega, oli pilt segasem. Graafikuga rahulolu ja tervisenäitaja kirjeldavad eri tagajärgi ning võivad liikuda eri suundades.

Kümnetunniste päevade kohta oli tõendus kitsas. Üks käsitletud uuring võrdles neid nii tavapäraste kui ka veel pikemate vahetustega; teine võrdles neid pikemate vahetustega, kuid ei sisaldanud tavapärast lühemat tööpäeva. Seetõttu ei anna pikemast vahetusest soodsam tulemus vastust küsimusele, kuidas mõjuks nelja pika päeva graafik senise päevatöö asemel.

Suurem osa ülevaatesse kaasatud töödest puudutas vahetustega töötajaid, sealhulgas tervishoidu ja politseitööd. Sellises töös võivad graafiku muutudes teiseneda ka töö üleandmine, öötöö ja teenuse katmine. Nende töökohtade tulemused aitavad hinnata pikkade vahetuste riske, kuid neid ei saa muutmata kujul rakendada igale päevase tööajaga asutusele.

Miks võrdlusrühm järeldust muudab?

Vähendatud tööaja katses küsiti, kuidas muutus heaolu pärast palgakärbeta tundide vähendamist võrreldes organisatsioonidega, kus sama programmi ei kasutatud. Kokkusurutud graafiku uuringutes oli võrdluseks tavapärane päevatöö, teine vahetusgraafik või töötajate varasem olukord. Sama sõna „neljapäevane“ ei tee neist sama sekkumist ega samade tingimustega katset.

Kui senine päevatöö asendatakse pikkade tööpäevadega, muutuvad korraga päeva kestus ja vabade päevade paigutus. Ühelt vahetusgraafikult teisele liikudes võivad lisaks muutuda öötöö ja puhkevahed. Mõju saab seetõttu tõlgendada ainult koos teadmisega, millist graafikut uus kord asendas.

Võrdluse jaoks on tähtis ka see, kas mõõdeti kavandatud või tegelikult töötatud tunde. Vähendatud tööaja puhul võib vahe näidata, kas töötaja sai soovitud ajavõidu. Kokkusurutud nädala puhul tuleb omakorda teada nii nädala kogukoormust kui ka päeva pikkust, sest kumbki kirjeldab erinevat võimalikku mõju.

Heaolu paranemine ei ole tootlikkuse mõõt

Vähendatud tööaja uuringus oli töötaja enda hinnang töövõimele üks heaolu paranemisega seotud tegur. See kirjeldab inimese tajutud suutlikkust, mitte tööandja mõõdetud toodangut. Tootlikkuse üle otsustamiseks oleks vaja võrreldavaid andmeid tehtud töö hulga ja kvaliteedi ning selleks kasutatud töötundide kohta.

Kokkusurutud graafikute ülevaates olid tööalased näitajad ametiti erinevad: käsitleti näiteks ohutust ja töösooritust. Patsiendiohutuse või politseitöö tulemus vastab teistsugusele küsimusele kui see, kas organisatsioon suudab sama teenusemahu lühema nädalase tööajaga säilitada. Üks soodne tööalane näitaja ei tõenda kõigi töökohtade tootlikkuse kasvu.

Ajagraafikut hinnates määrab tõendite sobivuse esmalt kavandatud muutus: kas nädalased töötunnid vähenevad või jaotub sama koormus pikematele päevadele. Alles siis saab küsida, millise tulemuse kohta on andmeid. Palgakärbeta lühema tööaja katse annab alust oodata paremat heaolu sarnastes tingimustes; nelja pika päeva tervisemõju ja töö väljund vajavad omaette hinnangut.

Loe ka: